Naivistlik undruk

Aastaid tagasi, oma eelmises elus, kui ma  muuseumipedagoogi ametit pidasin, olin ma veendunud, et ma ei suuda laste tähelepanu köita, rääkides ennastunustavalt kohvibrenneritest, pressraudadest ning pudrumändadest. Et mul oleks vaja seelikut, mis tõmbaks tähelepanu endale:) No umbes selline mõttekäik, et "oo sellel tädil on nii lahe seelik, peaks vist kuulama, mida ta ka muidu räägib". Tegelikult tegin vist mingit programmi vanadest mänguasjadest ja arvan, et teema paelus lapsi niigi ja seelik oli lihtsalt bonustrack. Aga selle seeliku leidsin mõni aeg tagasi kapist. Võtsin välja, panin selga, lõbustasin iseennast ja vastutulijaid. Ehk siis minu naivismi suur(ning siinkohal ka ainuke)teos - The Bird, the Sun and the Slug:).

Kevadeootus!

Ehk aitab seda meeletut lund, külma ning haiguseid tõrjuda kevadest mõtlemine ning kirjutamine ja ilusa käsitöö imetlemine.
Minu üks lemmikumaid vanaema käsitööde hulgast on lilla liblikatega pearätt. Kuigi see pearätt on valmistatud koolitööna juba 30.-ndate lõpul, ohtrast kandmisest kohati pleekinud, koi on paar proovitükki sealt endale naksanud, on see töö minu jaoks korrektsuse ning täpistöö näidiseks.

Riideks on kasutatud midagi žoržeti taolist materjali, paksem, krobeline ning veniv. Tikand on siidiniitidega ning tikandi värv pole karvavõrdki tuhmunud või pleekinud. Ja et eristada töö paremat ning pahemat poolt, peab enne ikka hoolikalt rätti uurima.

 

 

Leerikleit

1927. aastal avati Virumaal Rakvere Linna Naiskutsekool. kaheaastase õppeajaga koolis õpetati rõivaste õmblemist ja kaunistamist. Koolijuhataja kohusetäitja oli prl. A.Tiismann ja õpetaja prl. A.Saalmann. Aasta hiljem kinnitati koolijuhtajaks prl Anne Linvald. Samas avati ka toitlustamise ja kodukorrastamise osakond ning hiljem lisandus veel kangakudumise eriala.
Rakvere Linna Naiskutsekoolis õpetasid ning õppisid nii mõnedki Eesti ja kohaliku ajaloo suurkujud - tervishoidu õpetas dr. Aleksandra Raatma (arst ning TÜ professor, kohtumeditsiini kateedri ja anatoomia kateedri juhataja), laulmist Jaan Pakk (koorijuht ja muusikategelane ning tema õpilaste hulgas oli ka Arvo Pärt). Paljude vilistlaste seas on ka Rakvere teatri armastatud näitlejanna Ellen Grünfeld (kellele omasõnul õmblemine ning tikkimine mitte ei meeldinud).
Kooli õpilased elasid Rakvere linnas kostil, kodus käidi harva, sest sõiduolud talvisel ajal peaaegu puudusid. Kõik praktiliseks tööks vajalik materjal tuli endal muretseda. Lõngad kudumiseks tõid talude lapsed osaliselt kodust. peamiselt kasutati tööks valget lõnga, sest kavandid joonistati ise, seega tuli lõng värvida vastavalt kavandile ja loomulikult ka ise. / Allikas: Rakvere koolid aegade lõikes. Koostaja Ernst Allese, Tln 2000 /
Sellest ajast ning koolist on ka pärit alljärgnev kleit. Nimelt vanaema leerikleit, mis oli hoolikalt kapis alles hoitud. Nagu kõrvalolevast arveraamatust näha, on kleit žoržett-kangast (pehme, peaaegu läbipaistev kangas, toodetakse peamiselt siidist, viskoosist või polüestrist). Kleidi tikandi jaoks on kasutatud sammallõnga?! Gedifral on küll lõngasort nimega Moos, mis saksakeeli tähendab sammalt ning oma olemuselt on mohääri, akrüüli ja polüamiidi segu, aga asjalikumat seletust praegu ei oska pakkuda. Kleidi valmimisaeg on 1938 / 39 õppeaasta.

Valge leerikleit ja alba on oma tähenduselt sama mis ristimiskleit - see sümboliseerib Kristuse headust ja puhtust, millega leeritatut ristimises riietatakse.

 

Kleiti kaunistab varrukatel ning keskosal varjutikand, sellesama "sammallõngaga". Varjutikand (ingl.k. shadow stitch, double back stitch, sks. k. schattenstch) on ühevärviline tikand õhukesest läbipaistvast materjalist riidele. Varjutikand muutus populaarseks 18. sajandil, kui India ning Euroopa kaubavahetuse tulemusena said eurooplased inspiratsiooni India analoogsest tikkimistehnikast. Põhimõte ongi selles, et õigele poole kangast tekiks tikandist varju efekt. Tikand tikitakse pahemale poolele nii, et paremalt poolt paistab pistetega kaetud pind nagu vari. Peamiselt kasutatakse ristikpistet, samuti võib kasutada vars- ja aedpistet.

Jõulumehe parem käsi

Enne jõule olid käed-jalad tööd täis. Ja selle tulemusel valmis kaks torti, mis läksid kingikotti.

"Tätsu, vaata kui ilus. Kas sina oskaksid midagi sellist teha?"
"Ei, kus mina nüüd midagi sellist mõistaksin ...":)

Ja nelja-aastane tüdrukuke mängis selle tordi juba paari jõulupäevaga suht karvaseks. Mis panebki mind mõtlema selle takjateema peale. Takjas ikka karvastab neid vildist vigureid hoogsalt ning maasikate ja kiivide puhul võib ka mõne niidi välja tirida. Peab toodet arendama. Aga see, et torti saab ise kaunistada, see on ülioluline, kui mitte isegi peamine selle asja juures.

Aga nüüd on vist minu tordiisu mõneks ajaks täis.
Uue aasta lubadus on vanad pooleliolevad asjad tolmust puhtaks rapsida ning ära lõpetada.

Jälle üks sall

Ja see läks väärikale juubilarile.

Muster jälle Leida Kirstult

Va pättjalg

Muhu pättide mustrid on mind alati köitnud. Olen neid tikkinud siiani peamiselt riietele. Muhu päti mõttega mängides tundus mulle, et see on nagu veits raiskamine. Näed hullu vaeva nii tikkimise kui ka reaalse tegemise näol ja ainsad kes neid näevad, on sinu kass ning mees (kusjuures neil mõlemil on raudselt ükskõik, millega sa toas ringi kooserdad). Seepärast tuligi vast mõte, et miks mitte katsetada juba olemasolevate kingade peal, millel oleks ilmastikukindel tald all. Ja pealegi tekitab minus nõutust küsimus, kust kohast saada neid pätipakkusid.

Noh, ja edasi hakkasin kingapoodidest otsima lihtsaid ühevärvilisi (soovitavalt musti) purjeriidest kingi. Jajah! See oli väljakutse. Esiteks, eks sa katsu leida midagi, mis just parasjagu moes pole. Ja teiseks, need kingad, mis ma lõpuks leidsin, on tehtud purjeriide asemel pigem puhtast naftast, diagnoosisin seda puhtalt haisu pealt. Aga mõtet ei tahtnud maha ka matta. Ja nii see läks. Tegelikult sai üks king valmis juba suvel, aga kuna selle tulemusel olid mu näpud suht ribadeks, siis otsustasin teise kinga sahtlisse ootama pista. Iga poolelioleva töö lõpetamiseks on vaja tõuget ning selle saanud, lõpetasin teise kinga detsembri alguses.

 Kokkuvõttes võiks öelda, et olen enam-vähem rahul. Töö oli muidugi kordi jubedam kui algsel viisil pättide tegemine, kuna etteantud vormis kingale andis ikka seda mustrit peale väänata. Seetõttu kannatas kindlasti ka mustrite sarnasus ja ka sellepärast, et ma ei teinud korda mööda ühte kinga ja siis samal ajal teist, nagu peab.

Selle suve lõpul sai Muhus käidud ning mida ma nägin. Voila! Jällegi pole Mirjam millegi eriti originaalse peale tulnud. Koguva küla tädil olid jalas minu kingad, nendele aga oli muster peale maalitud. Et nagu kalossi teema. Ka väga hea lahendus. Ja tegelikult mõtlesin ma, et ei peagi seda muhu lilltikandit niiväga reenama, minu oma kihelkond pakub ka väga ägedaid mustreid, mida edasi või jällegi tagasi arendada.

Aga vähemalt on see kinnisidee nüüd out of my system nagu inglismannid ütlevad ja järgmised sada kiiksu juba kopivad ukse taga.

Päti nina otsas olev valge lill peaks astujat hoidma ikka õigel teel ja olema jalale lambiks. Peale selle pidavat see ka kandja puhtust näitama, sest valge lill sellises kohas läheb ju ruttu pasaseks . . .

Jõulukass

Üks väike armas kass ootas mu käsitöökirstus väga kannatlikult, kuni mul on mahti talle nina-suu ja sabamuster külge tikkida. Ning siis läks ta kingikotti.
Selle tikandi puhul valisin ma värvid pimesi ehk sulgesin silmad ja sobrasin oma niidikarbis. Polnudki nii hull variant. Muster iseenesest on pärit vanaema mustrikaustast ja ma vist nägin seda ka ühel vanal Taluperenaise või Eesti Naise lõikelehel. Samuti on samad motiivid vanaema leerikleidil, mida kavatsen varsti näidata. 

 

Sünnipäevakingitus

Minuga on tihtipeale selline lugu, et sünnipäevad lähevad meelest või tulevad alles väga suure hilinemisega meelde. Ja nii ka seekord. Siis pole muud kui kärmelt arvuti abiga kaunis kinkekaart meisterdada, millega saab sünnipäevalaps endale sobiva tikandi sobivale esemele lunastada. Lihtne! Ja ma arvan, et selline kink (mis sest, et kiiruga tehtud) on palju ägedam, kui mõni poest ostetud vidin.

Modell Karin oma tikitud mantliga

Tädi Tortila

Pole veel tortide tegemisest ära tüdinenud. Väike sünnipäevatort kreemirooside, maasikate ning vahvlitorukestega Johannale.

Sai seekord nõksa suuremate laste peal ära testitud. Läks kohe kaunistamiseks, maasikad vupsasid muidugi väiksematel otsejoones suhu.

Ikka pihlakad.

Kosjakuu on möödunud tõelise käsitöö tähe all. Oktoobri alguses (enne tordisadu) sadas pihlakaid. Ühed maandusid minu test-kampsunile ja teised ema sünnipäevakingile, ehk jälle üks must kampsun. Kuna ma eelmine kord olin kimpus pihlakte värvivalikuga (mis muuseas on hakanud mulle ajapikku ikka rohkem ja rohkem meeldima), siis nüüd ei ole mingit valikut, vaid on kaks omavahel sarnast punast. Lehtede puhul kasutasin Juulikese taimedega värvitud rohelisi lõngu, millega ma olen ise ülirahul. Nii värvide kui ka lõngade enestega. Ja muster on kombineeritud Liivia Kivilo Lilltikandi raamatu mustrilehelt.

Kõvenduseks kasutatud suurepärast vees lahustuvat tikkimiskilet (seda võib vist nii nimetada).